|
Iga organismi elupaik (ökotoop) on elusate (biootiliste) ja elutute (abiootiliste) tegurite summa. Elutud tegurid on mh. vee soolsus ja sügavus, koha avatus ehk lainetuse ja hoovuste mõju, veetemperatuur, põhjamaterjal ja põhjareljeef, jääkate, maa kerkimine; samuti ka toitainete ja tahkete osakeste hulk vees. Soolsus mõjutab otseselt elupaikade liigilist koosseisu. Soolsuse vähenemine lõunast põhja tingib Läänemere biogeograafilised regioonid. Biootilised tegurid on näiteks liikidevaheline konkurents, kiskja-saaklooma suhted ja parasiidi-peremehe suhted. Läänemere tähtsaim biootiline tegur on inimene, kes on mõjutanud Läänemere biotoope sellest ajast saadik, kui Läänemeri peale jääaega sündis. Alguses oli inimese mõju üsna tagasihoidlik, piirdudes põhiliselt kalastusega. Maa- ja metsamajanduse ning tööstuse arenguga on inimese mõju kasvanud nii, et tänapäeval ei ole Läänemeres enam üldse inimmõjust vabu biotoope. Keskkonnategurid kujundavad elupaika alati koos ja vastasmõjus. Näiteks sügavuse suurenedes valguse hulk kahaneb ja assimileerimine muutub taimedele raskemaks. Assimilatsiooniks vajalikku päikesevalgust on piisavalt produktsioonivööndis ehk selles sügavusvööndis, kus taimed ja vetikad kasvavad. Läänemere kõige selgeveelisematel avamere-aladel ulatub produktsioonivöönd u. 30 meetri sügavusele. Siselahtedes võib olla kottpime juba 3-5 meetri sügavusel. Siselahtede hägususe tingib enamasti rohke tahkete osakeste hulk vees. Sügavus ja tahkete osakeste hulk koos määravad valguse hulga vee all. Hägusust lisab taimne plankton, mille hulk kasvab toitainete lisandumisega. Hägusus takistab valguse pääsu vee alla ja mõjub nii põhjavetikate kasvule. Taimne plankton ja põhjavetikad on hea näide liikidevahelisest võitlusest: see, kes saab kõige rohkem valgust ja toitu, kasvab. Valguse eri lainepikkused läbistavad vett eri viisil. Kõige madalamal neelduvad valguse pikad lainepikkused ehk punane valgus. Kõige sügavamale tungivad sinine ja roheline valgus. Seegi kujundab biotoopi: valguse siniseid ja rohelisi lainepikkuseid kasutavad kõige paremini punavetikad, mida eriti esineb sügavamal põhjal. Sügavuse kasvades väheneb ka lainete mõju. Murdlainete vallas olevate avamere saarestike randadel on põhi kivine või kaljune, sest lained uhuvad põhjast kõik kergema lahtise ainese. Ka avamere saarestikus sügavamal lainete mõju väheneb ja põhi muutub järk-järgult pehmemaks. Algul katab kalju- ja kivipindu õhuke sedimendikiht ja lõpuks muutub põhi pehmeks mudaks. Ka põhja kallakul on tähtsust: veealustele järsakutele ei saa sedimendid ladestuda, mistõttu kõva kaljupõhi võib jatkuda vägagi sügavale. Varjulistes sisesaarestikes algab pehme mudapõhi madalamal. Süvikute põhjad hoiavad hoovused pehmest ainesest puhtad, nii et põhja moodustab tavaliselt kõva savi.
|
