Võid õppida ära tundma veetaimi ja vetikaid uurides neid looduses või ise kogudes. Mõnede vetikaliikide määramine vajab mikroskoopi, kuid ka luubist on palju abi. Veealuseid taimi võid uurida läbi vesikiikri või ujumismaski.Taimeliikide õppimisel on kõige tõhusam vahend korjata oma herbaarium. Katsu alguseks koguda kõige tavalisemad vetikad. Lõika herbaariumisse valitud taimed hoolikalt noaga ja määra need. Pane korjatud taimed valgele paberile ja siis taimepressi vahele. Vee all kasvavad taimed ja vetikad on enamasti liiga pehmed, et herbariseerimiseks lihtsalt paberile laotada. Vees ujutades saab neid siiski paberile õigesse asendisse seada. Veetaimed pannakse vajutuse alla samal paberil, millele nad vees asetatakse. Veetaimed ei kannata sama tugevat vajutust kui muud taimed, nii et pane nad vajutuse alla eraldi. Peale kuivatamist võib taimed lahti võtta ja siirdada puhtale paberile. Herbaariumi võid köita, pannes taimed paberilehtedel kiletaskutesse ja mappi või tõstes nad vihikulehtedele. Kirjuta herbaariumisse lisaks taime nimele selle leiukoht ja korjamise kuupäev. Võid proovida taimeherbaariumi koostamist fotoaparaadi, digitaalfotoaparaadi või skänneriga. Taimedest tehtud pildid saab mugavalt üle viia arvutisse, hiljemgi parandada ja täiendada andmeid taimede kohta. Läänemere kaitse Läänemeri on ainulaadne, aga väga saastunud meri. Eutrofeerumine, saastumine, keskkonnamürgid ja muud kemikaalid, lisanduv laevaliiklus, ehitamine ja kliimamuutus ohustavad Läänemere tundlikku ökosüsteemi. Inimesed on mere reostanud ja meie peame ta ka päästma. Ka EU vee raamleping nõuab Läänemerd ümbritsevatelt maadelt Läänemere ennistamist. Läänemere olukord on viimastel aastatel juba pisut paranenud. Mere sisemine koormus on siiski suur. Seepärast on välise koormuse vähendamine veelgi eriti tähtis. Randadel loksuvat vetikat saab tõrjuda ka ise, võttes oma valikute aluseks Läänemere kaitse. Kaitsed Läänemerd näiteks vältides autosõitu, valides keskkonnasõbralikke tooteid, takistades vete eutrofeerumist, vältides jäätmete tekitamist ja tegutsedes kaitse nimel organisatsioonides, koolides, töökohtadel ja kodus. Eesti looduskaitse ajalugu Eestis sai looduskaitse alguse aastal 1297, kui Taani kuningas Erik Menved keelas raied Tallinna lähedastel saartel. Kaitse mõtteks siiski oli tagada loodusest kasusaamine tulevikus. Baltimaade esimene päris looduskaitseala rajati aastal 1910 Riia Loodusuurijate seltsi ja eriti F.E.Stolli ettepanekul Vaika saartele, mis kuulub tänapäeval Vilsandi rahvusparki Saaremaal. Looduskaitseala sündi mõjutas tugevalt ka euroopa looduskaitse rajaja, saksa professori Hugo Conwentzi raamat Loodusmälestiste kaitsest (1904). Peale Eesti iseseisvumist rajati Loodusuurijate Seltsi looduskaitseosakond. 1920-ndatel rajati mitu suhteliselt väikest looduskaitseala, mis on kõik praegugi kaitse all. Looduskaitse ja looduskaitsealade kaitse said siiski õige hoo sisse alles 1935 aastal, kui Eestis kehtestati esimene looduskaitseseadus. Aastaks 1940 oli rajatud 17 kaitseala. Sõda ja nõukogude võim tühistasid looduskaitse ülesanded. Looduskaitse ametlik positsioon ühiskonnas taastati uuesti alles peale Stalini surma. V.I. Leningi oli kusagil öelnud, et sotsialism erineb kapitalismist loodusvarade säästliku kasutamise ja looduse hoolika kaitse poolest. Lenini sõnad siiski ei täitunud - looduskaitsealadest sai nõukogude võimu omamoodi fassaad, seevastu jättis nõukogude aeg pärandiks viletsa vetekaitse, armetu prügimajanduse, energeetikamehhanismide põhjustatud õhusaasted, hulgaliselt nõukogude armee poolt saastatud maa-alasid ja kõlbmatult ehitatud elurajoone. Nõukogudeaegne ekstensiivne maakasutus siiski säästis metsi, niite ja muid elupaiku. Seetõttu on Eestis alles ürgmetsi, mis on hävinud suuremast osast Euroopast juba tükk aega tagasi. Märkimisväärne osa allesolevatest ürgmetsadest on kaitse all. Aastal 1955 asutati Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitsekomitee, millel oli tähtis positsioon looduskaitse planeerimisel. Selle juhatajana töötas prof. Erik Kumari - üks tähtsamatest nõukogudeaegse looduskaitse persoonidest. Eesti oli nõukogude vabariikidest esimene, kus koostati päris looduskaitseseadus 1957. aastal. Samal aastal rajati mõned looduskaitsealad, neist tähtsamad on Vilsandi, Viidumäe, Matsalu ja Nigula. Loodi ka nõukogude looduskaitsevalitsus, praeguse keskkonnaministeeriumi eelkäija. 1960-ndatel koostati Moskvas laialdane soodekraavitusplaan. 1970-ndatel tekkis prof. Viktor Masingu juhatusel liikumine, mis nõudis soode kaitset nende ökoloogiliste väärtuste ja unikaalsuse tõttu. Liikumise tegutsemise tulemusel võeti kaitse alla üle 30 suure raba ja sooala. Nõukogude ajal oli looduskaitse poliitilise vastupanuvõitluse vahend ja seega väga populaarne. 1966. aastal asutatul Looduskaitse Seltsil oli tippaastatel üle 90 000 liikme. Looduskaitse Seltsi esimees oli kogu nõukogude aja Jaan Eilart. Ka ajakirja “Eesti Loodus” trükiarv oli nõukogude ajal rekordiliselt suur, kõige rohkem 70 000. Ajakirja “Eesti Loodus” avaldab Eesti Keskkonnaministeerium, Soome ajakirja “Luonto” avaldab Soome Looduskaitseliit. Lahemaa rahvuspark asutati aastal 1971. Rahvusparki kuulub nii kultuurmaastikke kui ka puutumatuid metsi ja sooalasid. Aastad 1987-1990 olid Eesti Rohelise Liikumise kuldaeg. Looduskaitse oli hea vahend haarata kinni poliitilistest küsimustest, millesse muidu ei võinud puutuda. Sellest ajast on pärit mitme eesti poliitiku üllatavalt lai kompetentsus keskkonnasjades. Eesti on peale iseseisvuse taastamist looduskaitsele palju tähelepanu pööranud. Looduskaitset puudutavad seadused kinnitati suhteliselt kähku. Täiesti uus looduskaitseseadus astus jõusse 1994. aastal. Uues seaduses on reguleeritud ka eramaade looduskaitse. Praegu on Eestis neli rahvusparki - eelpoolnimetatud Lahemaa, Karula Rahvuspark (asutatud 1993, pindala 10318 ha) Lõuna-Eestis, Soomaa rahvuspark (asutatud 1993, pindala 36 700 ha) kaitseb Kesk-Eestis ja Vilsandi rahvuspark (asutatud 1993, pindala 16 657) Saaremaal. Lisaks rahvusparkidele on olulisi kaitsealu. Neist kuulsaim on rahvusvaheliselt tuntud Matsalu märgala. Eestis tegutseb ka tõhusaid keskkonnaorganisatsioone, näiteks Eesti Pärandkoosluste Ühing ja Eestimaa Looduse Fond.
|
