Läänemeri on madal ja loomu poolest üsna vähetoiteline riimveebassein. Läänemeri sündis alles umbes 10 000 aastat tagasi. Noorde sisemerre on jõudnud areneda vähe oma elustikku ega just riimveele kohastunud liike ole sama palju kui ookeaniliike. Seetõttu on liikide arv väike, teisest küljest aga on isendite hulk suur ja biomassi palju. Läänemeres elab nii mageda kui soolase vee elustikku, enamik sellest oma taluvuspiiril. Läänemere pinnavee soolsus kõigub umbes kahest protsendist Kattegatis peaaegu mageda veeni Põhjalahe tagumises otsas ja Soome lahe soppides. Ookeani soolsus on umbes kolm ja pool protsenti. Mageda vee elustikule on Läänemeres soola liiga palju, mereelustikule liiga vähe. Läänemere elustik peab kohanema ka aastaaegade vaheldumisega. Soodsal aastaajal püüavad organismid sigida, muul ajal elus püsida. Eriti raske aeg on talv. Valgust on vähe, vesi on külm, meri jäätub ega ole piisavalt toitu. Kuna elutingimused on karmid ja vett vähe - Läänemere keskmine sügavus on ainult 60 meetrit - on Läänemere ökosüsteemid eriliselt õrnad näiteks inimese põhjustatud koormuse suhtes. Läänemere valgala on samuti lai ja sellel elab üle 80 miljoni inimese. Läänemere säilumine puhta ja elujõulisena on meie kõigi ühine mure. Läänemere vesi kihistub suvel vastavalt veetemperatuurile, kui päike soojendab pinnakihti isegi kuni 15 meetri sügavuseni. Pinnakihi ja sügavama vee vahel on temperatuuri hüppekiht, termokliin, mis eristab külma ja sooja vee teineteisest, sellal kui tuuled segavad vaid pinnakihti. See aitab muuhulgas mikroskoopilistel planktonvetikatel püsida valgusrikkas pinnakihis. Läänemeres on kohati ka soolsuse hüppekihte, halokliine, kuna soolane vesi on magedast raskem ja vajub põhja. Ülemine halokliin on umbes 15 meetri sügavusel, alumine 60-80 meetri sügavusel. Need halo- ja termokliinid omakorda eristavad hapnikurikka pinnavee põhjaveest. Põhjaelustik siiski kulutab hapnikku lagundades põhja langevat surnud ainest, mistõttu põhjale võib tekkida hapnikuta alasid. Kui hapnik põhjast kaob, põhjaelustik sureb ja põhjasetetesse ladestunud toitained, eriti fosfor, lahustuvad tagasi vette. Normaalselt rikastub süvavesi hapnikuga sügisel ja kevadel vee täielikul segunemisel, kui termokliin kaob pinnavee jahtumise tõttu ja tuuled pääsevad segama vett kuni põhjani või järsu halokliinini. Läänemere peabasseini süvikute väga soolane vesi siiski ei segune ja vahetub harva. Taani väinad takistavad üldiselt soolase vee sissetungi Põhjamerest. Vahetevahel siiski pääseb Läänemerre soolast ja hapnikurikast vett. Et see juhtuks, peab Läänemere pind olema madalamal kui tavaliselt ja valitsema pikalt läänetuuled. Uus soolane vesi toob Läänemere peabasseini süvikutesse hapnikurikast vett. Soome lahel võib olukord siiski halveneda: süvikute vetes on ohtralt toitaineid (biogeene) ja kui põhjalt tulnud toitaineterikas vesi seguneb ülemiste veekihtidega, pinnavesi eutrofeerub. Soolane, toitaineterikas vesi Põhjalahte suurt ei pääse, kuna seda eristab Läänemere peabasseinist sopiline Saaristomeri, kuhu toiteaineterikas vesi jääb. Ka tuulte põhjustatud apvellingud segavad vett ja tõstavad toitaineid pinda. Apvellingu ehk süvavee kerke all mõeldakse mandrilt merele puhuvate tuulte põhjustatud veeringet: tuuled puhuvad pinnakihi vett rannikust eemale, mistõttu süvavesi kerkib pinnale seda korvama. Läänemeres on kolm funktsionaalset osa: litoraal e. rannikuvöönd, profundaal ehk põhjavöönd litoraalist sügavamal ja pelagiaal ehk vaba vee vöönd. Litoraal ulatub lainepritsmete ülapiirist põhjataimestiku alapiirini. Profundaalis lagundavad loomad põhja langenud surnud ainest. Pelagiaali moodustavad veemassiiv ja selle organismid.
|
